Käisime 6. klassiga Valgesoo rabas räätsamatkal. Me olime ootust täis. Ilm oli väga ilus, sadas lund ja polnud sugugi külm. Meid tuli tervitama grupijuht, kelle nimi oli Lasse. Giid rõhutas, et pole olemas halba ilma, vaid on valesti valitud riietus. Mitte keegi meie klassist polnud varem räätsadega matka kogenud. Lasse aitas meile lumekingad jalga ja olimegi peaaegu valmis matkaks. Pidime vaid õppima, kuidas räätsadega kõndida. Neid ei saa libistada nagu suuski.
Algul oli imelik kõndida, aga pärast harjusime ära. Esialgu kõndisime mööda rada, aga hiljem suundusime juba sügavasse raba lumme. Me kõndisime pikas rivis. Aeg-ajalt keegi komistas ja kukkus või viskas niisama naljaviluks pikali, tehes lumeingleid. Kui mõni väsis eespool lumes sumpamisest ära võis ta suunduda tahapoole. Giid ütles, et just taga kõnnivad kõige targemad: nimelt esimesed sõtkuvad raja sisse ja viimased lihtsalt jalutavad ja naudivad loodust. Paljud tegid pilte imekaunist rabast. Nautisin raba lummavaid vaateid. Ainuüksi härmas puude pärast oli matk imeline.
Rabas ei märganud me ühtegi looma, isegi mitte loomajälgi- värske lumi oli need oma vaibaga katnud. Me läbisime umbes kolm kilomeetrit. Olime väga tublid, sest me tegime vaid paar puhkepeatust, mil matkajuht sai meile rabast rohkem teadmisi jagada. Kõige eredamalt jäi mulle meelde puhkepaus, kus Lasse tutvustas loomade väljaheiteid. Kui ta oli oma eksponaadid kotti pannud, võttis ta välja sinise koti ja pistis ühe pruuni pabula suhu. See olevat ühe looma väljaheide, mis on söödav, mille ta korjas meile eile. Pakkus ka meile maitsta: “see on Kalevi väljaheide!”, mis osutus mandel šokolaadiks. Saime kõvasti naerda ja see oli päeva parim nali.
Matk lõppes lõkke ääres piknikuga, kus kõigile pakuti kuuma mustsõstrateed. Tegime veel vahva lumesõja, kuigi kindad olid lumepallide tegemistest läbimärjad. Mulle väga meeldis räätsamatk, sest see oli uudne, põnev ja ma sain koos klassiga veeta meeldejääva päeva.
Laura Lotta Sägi (6. kl)