„Meil metsas sirgus kuuseke“ on küll väga tuntud ja armastatud jõululaul, kuid juba kümmekond aastat ei ole Kambja koolipere liikmetel enesekohast põhjust, et seda laulu täiel rinnal laulda, sest nende tarkusetempli aatriumit ilmestav sihvakas silmailu ja meeleolulooja on olnud hoopis koduse kasvatusega ning toodud aleviku servalt ühe pere kuusepõllult.
Kui detsembrikuises pimeduses Tartust Kambjasse sõita, siis pärast Tatra orust välja jõudmist hakkab peagi silma, et maanteest paremal sirab-särab kauguses ühe elamise hoovil uhke jõulupuu. Päevavalguses sõitjad on märganud sedagi, et selle kodupaiga tagaaias laiub ka uhke kuusepõld, millelt tavalises kõrguses korteritesse või majadesse sobivat jõulupuud paraku enam ei leia, kuid saalidesse või õues olevatesse peopaikadesse viimiseks on valik lai. Et selle koduse kuusesalu omanik Robert Sule on nii Kambja kooli vilistlane kui praegu ka lapsevanem, siis juba kümmekond aastat on Ignatsi Jaagu koolil kiirel jõuluajal üks mure vähem – aatriumisse ehitav jõulupuu tuuakse lahkesti kohale ning seda tehakse kinkija kulu ja kirjadega.
Trimestrite ajastul langeb esimesest õppekolmandikust kokkuvõtete tegemine ja advendiaja algus toredal kombel kokku, mistõttu on saanud Ignatsi Jaagu koolis traditsiooniks, et nende sündmuste tähistamiseks veedab õpilas- ja õpetajaskond piduliku tunni jõulupuu juures. Toredaks tavaks on kujunenud seegi, et elektrilampide pidulik süütamine aatriumikuusel usaldatakse ühele aabitsalapsele ja ühele järgmise kevade koolilõpetajale. Selles tähtsas rollis olid tänavu Mattias Klaassepp (1. kl) ja Mairo Kähr (9. kl).
Öeldakse, et iga aasta, päev ja tund on erinevad. Sel aastal juhtus kummalisel kombel nõnda, et mõni tund enne koolipere jõulukontserdi algust tõid kullerpäkapikud koduse kasvatusega aatriumikuuse juurde korraliku koguse erineva kujuga suuri pakke. Mis nendes salapärastes pakkides peitub, see jäi koolivaheaja alguse tõttu uudishimulikel teadmata, kuid eks seda põnevam on ju jaanuaris kooli tulla.
Taaskohtumiseni!
Toivo Ärtis