Tänane päev tõi kurva sõnumi, et meie kooli endise kauaaegse õppealajuhataja ning ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Marju Pehlaku elust ja tegevusest saab nüüdsest rääkida üksnes mineviku vormis. Tänane hommik jäi talle viimaseks, uut ei tule… Mõne nädala pärast, täpsemalt 21. veebruaril oleks koitnud tema 78. sünnipäeva hommik…
„Minu kooli õpetajad, koolitunnid, huvitav tegevus peale tunde mõjutas mind suuresti tulevase elukutse valikul. Kirjutasin lõpukirjandi teemal „Kelleks tahan saada?“. Loomulikult õpetajaks ja ma ei pea seda kahetsema.“ – selliselt sõnastatud kokkuvõtva lõiguga lõpetas Marju Pehlak 2013. aasta 3. aprillil oma kirjutise „Lapsepõlve ja kooliaega meenutades…“, mis oli tehtud koolialmanahhi Tootsi Taskud järjekordse aruande tarvis.
Ajalooõpetajana sai Marju oma tundides tutvustada ja õpilastele mõistetavamaks muuta erinevaid ajastuid, mis olid seotud nii erinevate riikide kui rahvastega. Kui aga veidi avaramalt mõtiskleda, siis eks needki 29 aastat, mille õpetaja Marju kinkis enda elust Kambjale ning siinsetele õpilastele ja nende peredele, eristuvad omamoodi ajastuna. Pühendunud töö, tasakaaluka suhtlemise ja alatise isetuse ajastuna.
Ajalooõpetajana Marju teadis ja ilmselt rääkis oma tundideski, kuidas mõnikord arenevad või kujunevad asjaolud selliselt, et selle kohta ei ole muud mõistlikku öelda, kui et ajalugu tegi oma grimasse. Ühe sellise grimassi ohvriks langes tegelikult ka ta ise. Et iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigis lõpetati kokkuhoiukohti otsides väiksema õpilaste arvuga (maa)koolides õppealajuhatajatele täispalga maksmine, lootis ja ootas ta enam kui veerand sajandit, et üha paisuva töömahu juures kasvaks siiski ka ametikoht ja sissetulek. See oli asjatu ootus ja lootus. Seda ei juhtunud… Juhtus hoopis nõnda, et täiskohaga õppealajuhatajana sai Kambjas alustada tema mantlipärija… Et ajalooline grimass ilmsem ja ilmekam oleks, oli jõudnud õpilaste arv koolis paarikümne pea võrra väheneda ning varsti hakati seal tasapisi looma ka tugipersonali ametikohti, mis võimaldas järgmistel õppejuhtidel varasemast enam keskenduda oma tööle.
Marju Pehlak oli Kambja kooli õppealajuhataja ametis 1990. aasta jaanuarist kuni 2017. aasta suveni. Ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja rollis oli ta ühe õppeaasta kauem, kusjuures 2018. aasta veebruaris korraldas ta väga suursuguselt ja meeldejäävalt Eesti Vabariigi sajanda aastapäeva tähistamist. Teistmoodi ei oleks saanud see olla, sest eks ajaloolasele on ajalugu ikka kallis.
Kõigile, kel oli õpetaja Marju Pehkakuga kohtumisi ja koostööd, jäi temast kalleid mälestusi. Olnu jääb meie mäletada…
6. veebruar 2026
Toivo Ärtis
Lapsepõlve ja kooliaega meenutades
Minu lapsepõlv jäi raskesse ja keerulisse aega. Sündisin suure pere (8 last) viimase lapsena. Lapsepõlv jäi viiekümnendatesse ja kuuekümnendatesse aastatesse. Sattusime Eestisse elama stalinliku väikerahvuste hävitamise poliitika tulemusena.Tean sellest vanema õe jutustuse järgi. Kodust, Ingerimaalt, saadeti meie pere Eestisse Tallinna lähedale laagrisse. Saksa võimu ajal pandi soomlased laeva ja sõit läks edasi Soome, kus perekond elas üpris normaalselt Hamina mõisas. Edasi viis saatus Novgorodi taha nälgima, sealt tuli põgeneda ja nii sattusime taas tuttavasse paika Eestisse.
Meie pere elas läbi ka 1949. aasta suurküüditamise, kuid mitte terve perega. Kõigi küüditamisest päästis kõrge aukraadiga sugulasest sõjaväelane. Novosibirskisse pidi lahkuma pere eest vanem vend koos naisega. Õnneks tulid nad elusatena tagasi.
Elasime endise mõisa viinavabriku majas väga kitsastes tingimustes. Maja oli kohandatud korteriteks, kus elasid sovhoosi töölised nii kohalikud kui ka sisserännanud. Ühes ruumis hoiti suuri jääkamakaid ja see koht oli põnev mängupaik, roomasime jääl ja peitsime end jäätükkide vahele. Ilmselt jahutati jääga farmis piima.
Emakeeleks oli soome keel, kuid sain ruttu selgeks ka vene keele, sest majas oli ka vene rahvusest perekondi- toimus praktiline vastastikune keeleõpe.
Ma ei mäleta esimest koolipäeva, kuid meenub esimene käik kooli õpikuid ostma. Mulle pandi parimad riided selga (valge pluus ja triibuline seelik) ja nii ma sammusin ühel augustikuu päikeselisel päeval iseseisvalt umbes üks kilomeeter raamatute järele. Uhke tunne oli- lähen kooli! Kodus uurisin põhjalikult ilusate piltidega õpikud kõik läbi. Lugemise omandasin kolmandas klassis. Enne seda luges ema palad ette, mulle jäid need pähe ja nii demonstreerisin õpetajale head lugemisoskust. Olin hea ja püüdlik õpilane, alati autahvlil. Matemaatika ei olnud minu lemmik. Pinginaaber arvutas ja lahendas ülesandeid, mina kirjutasin. Vihikusse kirjutamine oli vaevarikas, sest kirjutusvahendiks oli puusulepea ja nn viisnurksulg, mida tuli pidevalt kasta tindipotti. See asus lahtiselt pinki uuristatud augus. Lastel ikka midagi juhtub ja nii lendas see tindipott mulle pähe. Sain ilusad helesinised juuksed. Sellise ilukirja maalimise tulemusena olid minu vihikud kaunilt vormistatud ja käekiri ilus. Minu vihikuid näidati tihti eeskujuks teistele. Vahetunnid olid oodatud, sest mängisime ringmänge ja tantsisime. Selleks ei olnud vaja organiseerijat ega korraldajat- kõik tuli iseenesest mõistetavalt. Korrapidajaõpetajale ei tohtinud vahetunnis klassis vahele jääda, järgnes pahandamine ja karistus. Meenuvad tunnid, mis toimusid kooli õuel oleval tiigisaarel, kuhu viis väike sillake. Õpetaja Ants Eglon (hiljem tuntud haridustegelane) pani vastaja sillale seisma ja teatas: kui ei oska, lükkan tiiki! Kas see tegelikkuses ka teoks oleks saanud, ei tea, aga õppisime, et mitte vette lennata. Meelde on jäänud ka kooli lõpupeol valsikeerutus õpetaja Egloniga. Koolis mulle meeldis. Õpetajaid kartsime, kuid sellegipoolest olid suhted sõbralikud ja soojad. Käisime tüdrukutega tihti klassijuhatajal ja matemaatika õpetajal külas, kus aitasime kodustes töödes, tegime seinalehte, lahendasime ülesandeid. Olin aktiivne ja tegutseja, lõin igal pool kaasa: tantsisin, laulsin, mängisin orkestris, osalesin näidendis. Ühel perioodil määrati mind aktiivikooli (seos pioneeriorganisatsiooniga) direktoriks, kus õppisime matkatarkusi, esmaabi, planeerisime üritusi. Suur pidu oli kooli ja külakogukonna nääripidu. See oli tõsine ettevõtmine ja ettevalmistused peoks algasid juba sügisel. Enne pidu toimus peaproov, kus valituks said lavaküpsed ettekanded. Pidu oli kaheosaline: esimese osa ettekanded olid laulud, tantsud, võimlemine, teises osas aga pikk näidend. Saal oli rahvast täis, keegi ei saalinud edasi-tagasi, kõik kuulasid ja vaatasid näidates üles austust esinejatele. Tol ajal oli televiisor haruldane, arvutit ja nuti-telefoni polnud ollagi- tegime ise oma elu huvitavaks paljude ürituste ja sündmustega.
Suvevaheaeg oli töötegemise aeg. Kõik lapsed töötasid ja nii teenisime endale raha kooliriieteks, õppetarveteks, taskuraha. Kõige romantilisem töö oli heinategu ja kuiva heina küünidesse vedamine. Füüsiliselt oli raske ristikheina rõukudesse vedamine. Vihmasabina eest pugesime rõugu alla varju. Värske kuiva heina lõhn tuleb siiani ninna ja mida kõike me seal ei rääkinud ning millest unistanud. Kõige üksluisem töö oli kartulikuhjast lapiga kartulite puhastamine- need saadeti abina sõbralikule Kuuba saare rahvale.
Minu kooli õpetajad, koolitunnid, huvitav tegevus peale tunde mõjutas mind suuresti tulevase elukutse valikul. Kirjutasin lõpukirjandi teemal “Kelleks tahan saada?”. Loomulikult õpetajaks ja ma ei pea seda kahetsema.
Marju Pehlak
03.04.2013